Kõrge elektrivõrgutasu pärsib majanduse arengut

Eestis sai elektrikasutamine alguse 19. sajandi kaheksakümnendatel aastatel - seega on möödunud üle nelja inimpõlve. Elektrifitseerimine on toimunud tohutu kiirusega ja praegu ei kujuta keegi elu ette ilma elektrita. Elektrifitseerimisega on kaasnenud alati võrguarendajal rahapuudus. Seetõttu tuli sageli elektriliini tarbijani ehitamiseks suuri summasid panustada või isegi elektriliin ise omal kulul välja ehitada ning seejärel see tasuta võrguettevõtja bilanssi anda. Võrguettevõtte kohustuseks on kindlustada elektri ülekandmine tarbija liitumispunkti. Liitumistasu on pidevalt suurenenud ja ampripõhisel liitumisel alajaamast kuni 400 m maksab alates 01.01.2015.a. 1 amper 156.00 €, kaugematele lisandub elektri ehitusettvõtete vähempakkumisel kujunenud tegelik kulu. Liitumislepingus ei ole kusagil kirjas kui palju peab liituja elektrit tarbima. Seoses Eesti Vabariigi taassünniga on paljudel inimestel elutingimused muutunud. Eriti paistab muutus silma maal, kus inimestel puudub töö, puudub kauplus, kool, lasteaed, postkontor ja isegi internet. Seega pole miskit, mis motiveeriks inimest maal elama. Endised maakodud, kus kasvatati loomi ja hariti põldu on möödanik. Paljud elamud maal on muutunud seega suvekodudeks, kus viibitakse vähe ja tarbitakse seega elektrit vähe. Kaasaegsete efektiivsemate elektriliste kodumasinate ja LED lampide kasutamine on samuti elektritarbimist järsult vähendanud. Majapidamistes kütteks elektrienergia kasutamise on teinud võimatuks ja kalliks võrguteenus (taastuvenergia tasu + aktsiis + käibemaks). Eestis on võrgutasud ja maksed kõrgemad kui meie põhjanaabritel. Järelikult Elektrilevi peab samuti võrguteenustasusid järsult alandama, et kliendid hakkaksid julgemalt elektrienergiat tarbima. See kindlustaks raha Elektrilevil võrku remontida, hooldada ning tagaks võrgu valmisoleku, töökindluse. Jutt, et Elektrilevi paigaldab pikkade liinide tarbijate toiteks päikesepatareid ja vajalikud muundajad on väga lühinägeliku kontoriametniku ulmejutt, sest nende seadmete hooldamine ja töökindluses hoidmine maksab rohkem kui tänapäeval maakaabli paigaldus, mis ei vaja pidevat hooldust.
Oma osa elektrienergia tarbimise vähenemisele on andnud võrguettevõtte säästupoliitika ja tegemata töö tagajärg. Äriregistrisse kantud Elektrilevi propageerib oma kaupa ja jagab õpetusi - säästke, lülitage elekter välja, elektriküte on kallis jne, ning samas hädaldab, et ei jagu raha liinide remondiks. Olen Eesti Energia klient olnud 60 aastat ja ei mäleta ,et võrguettevõte oleks selle aja jooksul midagi kardinaalselt ette võtnud võrgutasude nn transpordikulude vähendamiseks. Tean mitut elektrijaotuskeskust, kus hooldust ei ole keegi teinud vähemalt paarkümmend aastat. Tuleb välja, et ennem paigaldatakse uus jaotusseade selle asemel, et vana pintsliga puhtaks teha või liin pingutada. Samas ei ole teada ühtegi äriettevõtet, kus ei pöörata logistikakuludele erilist tähelepanu. Suured kauplused teevad pidevalt kaubamüügiks reklaami ja sooduspakkumisi, et teenida käibelt. Elektrilevis sooduspakkumisi ei tunta, kuigi elekter on samuti kaup, mis vajab kadude vähendamiseks kiiret realiseerimist – müüki.
Alates juulist väheneb konkurentsiameti pealekäimisel võrgutasu natuke üle 6 protsendi ja nüüd halatakse, mis küll saab! See väike muudatus tundub pigem nagu jupiviisi koerasaba lõikamisega. Tegelikult tuleks elektri tarbimise suurendamiseks vähendada vähemalt 30% või isegi enam võrgutasusid, mis looks võimaluse väikestes ahiküttega korterites ka elektrit kütteks kasutada ja seda tuleks igati toetad. Soovitus peakaitsme tasuta vähendamiseks küll tarbimist ei suurenda, pigem mõjub tarbimisele vastupidiselt ja on järjekordne osav võte tarbijalt raha kättesaamiseks. Tegelikult kui võrguettevõte sunnib tarbijat äärmuslike maksudega peakaitset vähendama, peaks Elektrilevi tarbijale vähendatavad amprid 156.00 € ampri eest kliendilt tagasi ostma. Kõrge võrguteenustasu sunnib kodutarbijaid elektrit vähem tarbima, samas see vähendab ka ettevõtete konkurentsivõimet ning sunnib ettevõtjaid tootmist viima Eestist ära sinna, kus elekter on odavam ja kohti selleks leidub. Auditiga on selgunud, et 57000 tarbimiskohas ja üle 300 alajaamas ning rohkemas kui 1100 km liinide kaudu pole aasta jooksul peaaegu üldse elektrit tarbitud. See on märk, et võrguhaldaja Elektrilevi ei ole elektrienergia logistikas midagi olulist ette võtnud. Alles tänavu on Elektrilevi ärganud ja märganud, et rong on läinud – kalli elektritarbimine on oluliselt vähenenud. Jutt, et Eesti Energial on tootmisvõimsusi üle ja energiajulgeolek on igati tagatud, ei paista õige olevat. Samas ehitatakse maksumaksja raha eest järjest uusi tuuleparke juurde ja suletakse tegutsevaid hüdroelektrijaamu mis on kurjast. Meediast on teateid, kuidas aastaid on sadu miljoneid kulutatud asjatult Ameerikas Utah´ ja Jordaanias põlevkivi elektrijaamade arendusprojektidele ja kulutatakse veel edaspidigi, sest lepingute lõpetamine on kulukas ja mujal see nii lihtsalt ei käi. Sama meeletu raiskamine on energiatootjate doteerimine. Arendajad väidavad, et toetusteta on kasum väike ja polevat mõtet taastuvenergiat toota. Arusaadavalt tahaksid kõik tootjad muidugi kähku rikkaks saada, kuid jääb arusaamatuks, miks toetada ettevõtteid, millest ilma toetuseta kasumit ei saa. Toetused tekitavad ainult tootjate vahel ebavõrdset konkurentsi. Kui kõik need raiskamisteks ja toetusteks kulutatud summad integreerida, siis saame teada, miks kõrge võrguteenustasu ja maksude tõttu ei jagu raha liinide hoolduseks ega remondiks. Pole siis imestada, et kasum on üle 160 miljoni euro.

Jüri Laurson
03.03.2017
elektriinsener

Kõrge elektrivõrgutasu pärsib majanduse arengut