Tagasivaade Eesti haridustee arengule.

Tänapäeval on võimalik uuringute ja kirjapanekute põhjal näha, kuidas on haridustee areng Eestimaal läbi sajandite toimunud. Uurimised kinnitavad hariduse olemasolu juba muinasajal, ammu enne lugema õppimist. Eriti suur tähtsus hariduse arengule oli kloostrite ja kloostrikoolide tekkel, kus paljud sealt õpetust saanud erksamaid vaimulikke jätkas õpinguid Lääne Euroopa ülikoolides. Algõpetust omandasid aadlinoored enamasti kodus. Selleks palgati koduõpetajaid suurematest linnadest ja sageli välismaalt. Paljud aadlinoored Eestis jätkasid samuti õpinguid Praha, Kölni, Heidelbergi jt. ülikoolides. 13. sajandil pärast Eestimaa vallutamist ristisõdade käigus saksa ja taani feodaalide poolt, asutati kiiresti esimesed koolid linnades peakirikute ja kloostrite juurde. 1583. aastal avati jesuiitide poolt Eesti esimene gümnaasium Tartus. 1586. aastal Christian Agricola koostatud instruktsiooni järgi tuli kiriku reformimisel pöörata suuremat tähelepanu kirikute juures asuvatele koolidele ja pandi laste õpetamise vastutus kogudustele. Suure sammu edasi haridusteel tegi 30. juunil 1632 aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolf kui asutas Tartus ülikooli, mida hakati hiljem nimetama Tartu Ülikooliks. 1687. aastal Liivimaa maapäeval otsustati, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma ka koolmeistrile palka. 17. sajandi lõpul hakkas riigivõim kooliküsimustega rohkem tegelema. 1739. aastal sai alguse koolikohustus, kus kõik 7-12 aasta vanused lapsed pidid koolis käima ja lugema õppima, mille tulemusena 18. sajandi lõpuks oskas Eesti talupoegadest 60% lugeda. 18. sajandil rõhutati eriti hariduse ja teaduse tähtsust. Suured teened hariduse edendamisel eesti rahvuslikul ärkamisajal oli Jakob Hurdal ja C. R. Jakobsonil. 1840. aastal alustati koolides peale lugemise õpetama ka kirjutamist, rehkendamist ja peastarvutamist nelja tehte piiris. 1920. aasta mais võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu algkooliseaduse ja 1922. aastal keskkooliseaduse. Algkoolis õppimine oli tasuta ja kohustuslik kõigile lastele. Seejuures gümnaasiumis õppimine oli tasuline ja ei olnud kohustuslik. 1945. aastal Eesti NSV– s muudeti kuueklassiline kool 7 klassiliseks kooliks ja alates 1959. aastast muudeti 7-klassiline kool 8-klassiliseks kohustuslikuks koolihariduseks. Keskharidus oli statsionaarses õppes tasuline, mittestatsionaarses tasuta. 1970. aastast mindi üle Eesti NSV-s tasuta kohustuslikule keskharidusele, mille võis omandada kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekeskkoolis. 2010. aastal võeti vastu põhikooli-ja gümnaasiumiseadus. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Põhikool kestab 9 aastat ja gümnaasium hõlmab põhikoolile järgnevat 3 aastat.
Põhiharidus on kohustuslik kuni omandamiseni või 17. aastaseks saamiseni. Seoses kohustuslikult keskhariduselt üleminekuga kohustuslikule põhiharidusele on tekkinud hariduses tuntav taandareng. Pideva reformimisega on madaldatud hariduslatti sedavõrd, et meil jääb vajaka haritud inimestest. Nüüd seisame dilemma ees, sest suur puudus on mitte ainult IT - meestest, vaid ka ülisuur vajadus inseneridest ja oskustöölistest. Tänaseks on pidevalt muutuv liberaalne haridusreform ületanud kriitilise joone, sest on vähenenud ülikoolides inseneriõppele pürgijaid. See on suur löök Eesti ülikoolide inseneriõppe jätkusuutlikkusele. Unustatakse, et Eesti ilma insenerideta ja oskustöölisteta ei saa tänapäeval enam kaasaegset tehnoloogiat kasutada ega tootmist arendada. Õpetamine ja õppevahendite kaasajastamine koolides ja ülikoolides peab olema pidev protsess, mitte toimuma tsüklitega poliitilises tõmbetuules. Teaduspõhise hariduse kättesaamiseks ja väärtustamiseks peab aga olema rahaline kate . Ilma haridust rahastamata ei jõua me kunagi viie rikkama riigi hulka.

Jüri Laurson
elektriinsener
22.04.17

Tagasivaade Eesti haridustee arengule.