Emajõgi vajab kodanikukaitset

Tartut läbiv Emajõgi saab alguse Võrtsjärvest ja suubub Praagal Peipsi järve. Uuringute tulemusel on leitud, et Emajõe ja Peipsi järve vesikonnast võib leida üle 30 kalaliigi. Hiljutisest artiklist (TPM, 4.12) võis lugeda, et tänavu leppisid Eesti ja Venemaa kokku järgmise aasta püügikogused, mille järgi kutselised kalurid võivad püüda Peipsist ja Lämmijärvest kokku 4086 tonni kala, mis on 579 tonni rohkem kui tänavu.
Samas aga on näha, et riiklik keskkonnakaitse Emajõe ja Peipsi vesikonnale on ohtu sattumas. Paistab, et keskkonnamõju otsustajad istuvad Tallinnas puhta õhuga kontorites ja tehase ehitamise läbisurujad välismaal. Nad ei taju Tartu Emajõe äärde plaanitava tselluloositehasega kaasneda võivaid saastemõjusid Tartu linnale ning Emajõe ja Peipsi vesikonnale.
Tartu linna kodanikel ei ole veel meelest läinud aeg, kui Tartumaal Ilmatsalus asuvast sigalast levis aeg-ajalt, olenevalt tuule suunast, ebameeldiv lõhn isegi Tartu kesklinna. Haisust vabanesime alles pärast sigala sulgemist mõni aasta tagasi. Paraku on praegu üles kerkinud uue reostusallika ehitamise plaanid.
Paistab, et tselluloositehase rajamise on riik võtnud kindlaks eesmärgiks ja püüab suure saasteohuga tselluloositehast Emajõe lähedale jõuga läbi suruda. Tundub, et võimu ja rahaga mängides püütakse silmaklapistada ning tasalülitada isegi mõningaid teadusinimesi.
Kodanike poolt välja öeldud tehase rajamise vastu käivad väited jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes, sest looduse reostamist raha nimel peetakse uueks normaalsuseks. Ometi riigikontrolli hinnangul ei taganud Eesti riigi seninegi tegevus Peipsi järve reostumise vähendamist ulatuses, mis oleks aidanud saavutada Euroopa Liidu nõuete kohast seisundit aastaks 2015. Samuti ei leidnud riigikontroll, et seda suudetaks saavutada ka järgmiseks tähtajaks, s.o aastaks 2021.
Ühelt poolt nõuab Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv Emajõe ja Peipsi praeguse halva ökoloogilise seisukorra parandamist 2021. aastaks, teisalt ei soovi mingit lisareostusohtu ka Lõuna-Eesti inimesed. Kas tõesti astub riik suurema osa kodanikega erinevat sammu? Kohati tundub küll nii.
Kuigi kõigile peaks olema selge, et Eesti puhas looduskeskkond on meie kõige suurem väärtus ning võimalus just selles viibida on suurim ekspordiartikkel ka turistidele.
Paistab aga, et tselluloositehase rajamisega tahetakse minna teist teed ning puhas loodus ühekordse tehinguna korrapealt ära hävitada. Ajakirjaniku küsimusele Tartu külje alla tselluloositehase ehitamise kohta vastas Tartu uus abilinnapea Monika Rand (TPM, 5.12): «Ma selles head ei näe. Sellega kaasnevad lõhnahäiringud. Kumb üles kaalub, kas puhta õhuga linnakeskkond või see, et täidame linna rahakotti.»
Väga õige seisukoht, kuid kes siis ikkagi kaitseb puhast looduskeskkonda?

Jüri Laurson, Tartu majaomanike ühingu liige
8.01.2018

Emajõgi vajab kodanikukaitset