Omavalitsustel puudub sõnaõigus end kaitsta

Viimastel aastatel on palju räägitud keskkonnakaitsest, puhtast loodusest , metsa
tähtsusest loodusele ja majandusele. Mets on olnud loodusrikkus inimeste heaolu tagamiseks. Väikene Eesti võiks olla praegu veel uhke oma metsa üle. Viimasel ajal on näha ja riivab silma lageraietega metsa asemele tekkinud kännustikud ja oksarisu hunnikud. See on lihtsalt metsa lagastamine ja puidu raiskamine , sest tänapäeva tehnika võimaldab ka kännud ära kasutada kuna kändudel on samuti suur kütteväärtus. Haruldane pole kui lageraiete teostamisel on raskete masinatega tekitatud lageraidest järelejäänud kännustikualale sügavad kraavid, mille taastumine võtab ilma inimkäte abita küll sadu aastaid. Näiteks Teise maailmasõja kaitsekaevisedki pole metsades veel tänini kadunud , kuigi sõjast on möödunud ligemale 75 aastat. Samuti pole arvestatud kui suurt majanduslikku kahju tekitavad omavalitsustele rasked masinad puidu metsast väljaveol kruusateedele. Suured metsaveoautod paiskavad õhku ka suurel hulgal mürgiseid heitgaase . Eriti suur õhusaaste tekib sellisel korral elukeskkonda kuhu koondub suurte rekkade veo lõpppunkt nt kavandatava tselluloositehase ümbruskonda.
Eesti on kultuurirahvas ja seega on riigi kohustus hoida meie ökoloogilist keskkonda ja loodusrikkusi. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on kogukonna elu juhtimine ning puhta keskkonna ja looduse kaitse. Seadusest tulenevalt on planeeringute koostamisel oluline kaasata ja arvestada kohaliku omavalitsuse ja avaliku huviga ning anda neile võimalus kaitsta oma huvisid . Paraku Eestis see nii ei toimu. Nii on vabariigi valitsus kinnitanud riikliku eriplaneeringu , mille eesmärgiks on rajada Tartu lähedale tselluloositehas, mis ei arvesta paljude teadlaste ettepanekuid, Tartu Linnavolikogu ega linlaste arvamustega ja nõudmistega.
Samuti ei arvestata tselluloositehasele eriplaneeringu kehtestamisel praegugi niigi Emajõe ja Peipsi vesikonna olukorraga, mille vee kvaliteet on halb ja veelgi halveneb. See on fakt ja seda pole vaja enam tõestada., sest see on juba tõestatud .Vägisi tundub, et rahakad investorid ja kõrgetel kohtadel olevad ametnikud saavad endale kõike lubada ja kohalikul omavalitsusel pole õigust protsessi peatada.
Seejuures oli halb lugeda, kuidas 12. märtsil ajalehes Postmehes artiklis „Appi, mind
hirmutatakse” väitis Viimsis elav Helsingi Ülikooli metsanduse alal magistrikraadiga Matti
Vattula et nüüdisaegse tehase väljastav vesi on puhtam kui sissevõetav vesi. Tema unistuste täiteks võiks siis tselluloositehas ehitada Viimsi ja hakata seal tootma puhast pudelivett.
Praegu on tselluloositehase pooldajad arvamusel, et meil on metsa ülearu. Kui aga
intensiivne lohakas lageraie jätkub , võib kiidulaul peagi kurvalt lõppeda, sest raiekõlbulik mets saab otsa. Praegu näib, et elame Eestis küll momendil hästi, kuid muret tekitab, mis jääb raiuda järeltulevatele põlvedele. Igatahes praegu sõidavad riigi kõrgetel kohtadel olevad ametnikud nagu teerulliga Eesti teise suurusega ligi 100000 elanikega Tartu omavalitsusest ja tartlaste nõudmisest lihtsalt üle.
Siinjuures on asjakohane Õiguskantsleri Ülle Madise öeldud: „Rohke raha eest udu ajamine peab lõppema”.

Jüri Laurson
Tartu Majaomanike Ühing

Omavalitsustel puudub sõnaõigus end kaitsta