Samosti ja Ruussaare naeruvääristasid tartlasi

Pühapäeval 11. märtsil pidasid Samost ja Ruussaar Vikerraadios maha Tartu teadlasi ja linlasi mõnitava vihavestluse. Nad alavääristasid professor Marju Lauristini, Tartu Linnavolikogu ning linlasi, kes seisid vastu Emajõe vesikonda ja Tartu linna lähedale plaanitava tselluloositehase ehitamisele. Jäi mulje, et mõlemad ajakirjanikud, kes ei ela ega õpi enam ammu Tartus, igatsevad Tartu nõukogudeaegset lihakombinaadi haisu ja reostust tagasi. Nende arusaama kohaselt ei saavat üks korralik hais kedagi häirida, kuna neid see omal ajal ei häirinud. Neil oli ka meelest läinud kui reostatud oli Emajõgi nõukogude ajal.
Ajakirjanikud on jätnud tähelepanuta kui palju on pidanud Tartu linn ja Emajõe piirkonna omavalitsused tegema tööd, et saavutada Emajõele ja selle vesikonnale praegune seisund. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu veepoliitika raamdirektiivist tulenev veekaitse põhieesmärk on, et kõikide vete hea seisund tulnuks saavutada aastaks 2015. Emajõe ja Peipsi järve seisukord on praegu halb. Vabariik pole seni Emajõe ja Peipsi järve osas raamdirektiivi eesmärki saavutanud ja selleni loodetakse jõuda alles aastaks 2027. Paistis, et saadet tegevad ajakirjanikud ei olnud sellest nõudest midagi kuulnud. Korrutasid, et vaja teha uuringuid justkui tselluloositehase käikulaskmisega saaks Emajõe vee puhtamaks muuta. Halb oli kuulata, kuidas kaks ajakirjanikku millelegi tuginemata mõnitavalt isegi professor Marju Lauristini argumenteeritud väljaütlemisi selle kohta, miks Tartu lähikond ja Emajõe ning Peipsi vesikond ei ole sobiv koht reostusohuga tehase ehituseks. Näis, et Samost ja Ruussaar kasutasid neile omistatud ajakirjaniku nimetust ühepoolselt EST-FOR investi tegevuse õigustamiseks ja reklaamimiseks justkui saaksid ise sellest tegevusest mingil moel varjatult tulu. Eksitavalt väitsid nad, et kui tselluloositehast ei tule, siis Tartu linn justkui hääbuks, elanikke jääks vähemaks, keegi ei investeeriks Tartusse ja nagu poleks lootust teiste ettevõtete tulekuks. Ometi on olukord täielikult vastupidine. Tselluloositehase loomine suurendaks Emajõe ja Peipsi vesikonna reostust, mitte ei paranda. Ohtu satuks nii Tartu kui ka teiste Lõuna-Eesti asumite praegune sobilik ökoloogiline elukeskkond, millest peaks olema huvitatud iga inimene olenemata vanusest ja haridusest. Praegugi on Lõuna-Eesti kruusateede olukord juba väga halb ja mis saab teedevõrgustikust siis kui rasked metsaveoautod seal sõitma hakkavad? Kes vastutab ? Miks ei uurita tehase asukoha rajamise sobivust üle Eesti, vaid ainult Tartu lähedale kui on teada , et Tartu lähedale ja Emajõe ning Peipsi vesikonda see ei sobi. Aga „kõiketeadja „Aadu Polli väidab, et varianti B ei ole.
Teadlased on erapooletult selgitanud, et praktiliselt selline megatselluloositehas ei saa olla reostusevaba ning ei sobi suhteliselt väikese territooriumiga Eestisse.
Tuhanded tartlased on kogunud infot tselluloositehase reostusohu kohta ning pannud allkirjad paberile, mis kannab pealkirja „Tartu apell”. Selle protsessi vedaja on olnud lastekirjanik Tiia Kõnnussaar.
Õige oleks riigi eriplaneering tselluloositehase rajamise uurimise kohta Tartu ja Emajõe piirkonda lõpetada.

Jüri Laurson
põline tartlane

Samosti ja Ruussaare naeruvääristasid tartlasi