TARTU MAJAOMANIKE ÜHING     LIIKMESOODUSTUSED     TEATED     TEABEPÄEVAD     ARTIKLID     NALJAD             REKLAAM  
  Üleskutse
  Jäädvustame oma maja ehitamise lood
  Ettevaatamatus elektriga ümberkäimisel võib maksta elu
  Kirbuturg lööb kauba letti
  Kas mõistus võidab?
  Koduta asjade varjupaik annab uue elu
  Võrgueeskiri on elektriohutusseadusega vastuolus
  Energiakriisi märkamisaeg on saabunud
  Jüri Laurson: elektri uus hinnatõus ei ole põhjendatud
  Eesti edu aluseks on olnud kõrgharidus
  Eesti Energia mõnitab elektrikliente
  Ants Kask: linn vaatas inimeste murest mööda
  Eesti Energia segadust tekitavad elektritariifid
  Ettevaatust – elektromagnetilised lained ja kiirgus saastab elukeskkonda
  Koerte väljaheide linna ei kaunista
  Eesti Energia kasumijaht ei lase elektri hinda langetada.
  Kes likvideerib sobimatu elektrisisestuse?
  Tartu mõnitab jälakäijaid.
  Elektriohutuse nõudeid ei tohi alahinnata
  Elektrihinna alandamiseks on veel võimalusi küllaga
  Hõõglamp peab jääma
  Elektrimajandust korrastav elektriðokk!
  Jaotusvõrk teeb tuult tarbija rahakotis.
  Mõttetud monopolistide kahepoolsed lepingud…
  Elektripaigaldise ehitaja peab omama vastavat kvalifikatsiooni …
  Eesti elektritarbijad hirmul tuleviku pärast
  Üha kasvav elektri hind tabab valusalt kõiki tarbijaid
  Jäätumiskaitse väldib veetorustike külmumist ja katustel jääpurikate teket.
  Mis ootab kodutarbijaid vabal elektriturul?
  Elamute ja hoonete elektripaigaldis vajab hooldust ja kontrolli
  Roheline Energia
  Torm paljastas kitsaskohad elektrivarustuses
  Praakkaup kaupluses
  Eesti Energia võrgutasude kasutamine vajab tõhusamat riiklikku kontrolli.
   Energeetika ei ole kasiinomäng.
  Energiatootjate doteerimine tuleb lõpetada.
  Lumetõrjumise trikid Tartus
  Lumetõrjumise trikid
  Enne euro tulekut on hinnad märgatavalt tõusnud.
  Kallis LED-lamp tühjendab ostja rahakoti.
  Eestis on võimalik lollust patenteerida?
  Ülim aeg on elektripaigaldised talveks korrastada
  Elektri tarbija vabaturule sundimine on ennatlik
  Eesti ei ole elektri vabaturule minekuks valmis
  Elektri energiajulgeoleku tagab uus põlevkivielektrijaam.
  Elektrimüüja valik tekitab segadust
  Elektrienergia kasutamisel tuleb täita ohutusnõudeid
  Elektri võrguteenuse tariifid on vastuolus turumajanduse põhimõtetele
  Eesti riik ja rahvas ei sure välja.
  Tartu linnaametnikud pärsivad linna arengut
  Ennatlik elektri vabaturg kaotas Eestis energiajulgeoleku.
  Elektrilevil on võimalik võrgutasusid vähendada
  Elamutes on võimalik elektriohtu ennetada
  Uue Tartu Kaubamaja sambaid kaunistavad ohtlikud mõrad!
  Pauluse kalmistutagune tänav on mülgas
  Elektrivõrgud tuleb ehitada ilmastikukindlaks
  Haridusreformiga on vint üle keeratud
  Valgustuspost ootab ohvreid
  Majanduslangust ei põhjustanud soe talv, vaid kõrge energia hind
  Kiiver ei ole veel elukindlustus
  Tasuline lasteaiakoht kõigutab Eesti riigi julgeolekut
  Energiadieet pärsib Eesti majandust
  Meenutusi Teise maailmasõja tagajärgedest
  Maagaas ja kerge kütteõli toasooja saamiseks pole luksuskaup
  Läheneb esimese Tartu suusamaratoni 55. juubeliaasta
  Katsetus- eksitusmeetodid Viljandi ringi tunneli ehitusel.
  Elektribörsi kõrge hinnakõikumine tekitab tarbijale segadust.
  Elektriõnnetus ei hüüa tulles!
  Energia oskamatu müük põhjustab majanduslanguse
  Keskkonnareos on eluohtlik
  Eesti majandust pidurdab aktsiiside tõus
  Elektritarbijaid petetakse elektribörsi puudumisel!
  Kas hävitame ahikütte
  Kas valmistume UFO-de vastuvõtuks?
  Elektrienergia säästupoliitika hukatuslik finiš. I
  Kõrgepinge õhuliinid 35 ja 110 kV
  Valitsuse maagaasiaktsiisi tõus pärsib eesti majandust.
  Maksude tõus pärsib majandust
  Annetustega riiki päästma
  Trahvitõusuga tihenevad murepilved
   Emadepäev ei unune
  Gaasiaktsiiside kriitika võimuerakondadel on võimuletulekul muutunud kiituseks
  Esimese Tartu suusamaratoni stardikoht vajab tähistamist
  Keskkond ja mets vajab riiklikku kaitset


Meenutusi Teise maailmasõja tagajärgedest
 
Teise maailmasõja lõpust möödub peagi kolm inimpõlve, kuid sõjakoledust ei saa unustada, sest sagedased sõjast mahajäetud lõhkemoona leiud tuletavad sõjakoledust meelde. Pole haruldane kui seenelkäija, põlluharija või ehitaja leiab mõnes Eestimaa nurgas ootamatult mahajäetuid roostes tapariistu ja lõhkemata lõhkekehi: kuule, miine, mürske ja isegi pomme. Keegi ei tea, kui palju ohtlikke lõhkekehi veel maapõues või vanades hoonetes peidus on ja kustkohast nad ootamatult võivad välja ilmuda. Riigis, kust sõda on üle käinud, toimuvad ikka veel aeg-ajalt mahajäänud lõhkekehadega õnnetused. Ei kujuta ette elu pärast rahu saabumist Afganistanis ja Iraagis, kus pikale veninud sõdade käigus on vist küll kogu riik üle külvatud lõhkekehadega. Ega Eestiski Sinimägede ja Saaremal Sõrve sääre metsaalustes ohutu pole. Eriti masendav, kui veel aastakümneid pärast sõda põhjustavad mahajäetud lõhkekehad süütute inimeste ja laste surma või invaliidistumist. Taoliste õnnetuste vältimiseks, ohtliku leiu leidmisel, ei tohi seda ise hakata puutuma, vaid tuleks leiust teatada hädaabinumbrile 112. Hoiatuseks sõjast mahajäetud lõhkekehadega toimunud mõnedest õnnetuse tagajärgedest kirjutas 25. okt. ajakirjanik Ivar Kostabi Postimehes väga mõtlemapaneva loo „Sõda ja lapsed“. Kostabi ise sai ka 70 aastat tagasi toimunud granaadiplahvatusest viga ja kannab mälestuseks tänaseni granaadikilde jalgades ja peopesas. Tal läks õnneks – jäi elama.
Mulle meenub samuti aeg, kui pidime elama pärast Teist maailmasõda Tartu linna lähedal Viljandi mnt. Jüri Tõnissoni talu õuel asuvas aiapoiste majas. Tõnissoni talu puukoolist oli sõja ajal üle käinud ägedad lahingud. Võsastunud endise puukooli alal on praegugi veel näha mõned sõja ajal maasse kaevatud kahurite laskekohad, mille ümber vedeles siis igasugust lõhkeainet nagu püssikuule, miine, suuri kahurikuule, püssirohumakarone ja püssirohu jupikesi. Karjas käies ja teiste Mäeküla ja Räni küla poistega mängides põletasime lõkkes püssirohtu. Praegu imestan, et me niisuguses lõhkematerjalide leiukohas endid õhku ei lasknud ega meiega mõnda teist traagilist õnnetust ei juhtunud. Arvan, et meid päästis lõhkematerjaliga jändamisest ja sellega kaasnevatest õnnetustest Jüri Tõnissoni sugulase onu Augusti hoiatused. Mäletan, et ta oli pikka kasvu proteesjalaga mees. Jalast oli ta ilma jäänud Esimeses maailmasõjas. Ta armastas lapsi ja selgitas meile lõhkeainete plahvatuse tagajärgedest. Lõhkeaine plahvatuse võimalikkudest tagajärgedest paremaks arusaamiseks tõstis ta proteesjala püksisääre üles ja selle alt ilmus nähtavale roosast materjalist ja metallist põlveliigendiga tehisjalg, mis kõndimisel kriiksus ja tegi lõka-lõka. See pani meid plahvatuse tagajärgedele tõsiselt mõtlema. Lõhkekehi võis siis leida igalt poolt. Tänapäeval nad enam kindlasti nähtavad pole, sest on aja jooksul mattunud mullapõue. Suur kogus miine ja püssikuule leidus veel 1946. aastal aiapoiste maja trepi all, kus meie pere elas ja maja taga asuvas liivaaugus.
Liivaauku korjati siis kokku Tõnissoni territooriumilt leitud lõhkekehad ja usun, et nad vedelevad kinniaetud liivaaugus praegugi. Nende sealolust on niipalju teada, et kui kaheksakümnendatel aastatel taheti liivaaugu kohale tiik kaevata ja kutsuti lõhkekehade kindlakstegemiseks kohale sapööriüksus, siis pärast sapööride poolt asukoha uurimist ja mõõteriistaga kontrollimist, selgitasid nad, et demineerimine on väga ohtlik ja tiigi kaevamine jääb ära.
Tartu linna lähedal Eerikal endise Tõnissonile kuulunud talu kõrval asunud Eesti Maaülikooli õppehoone müüdi ära ja sinna rajati lasteaed. Seega pole välistatud, et mõni lasteaiarühm üle tee võsastunud endise puukooli alale jalutama ei lähe, kus võivad juhuslikult sattuda põõsastes kulukihi all vedelevate lõhkekehade otsa. Praegu oleks ülimaeg see mahajäetud puukool lasta sapööride poolt kontrollida ja seejärel võsast ja risust puhastada ning kujundada sellest park.
 
28.10.2014
Jüri Laurson
Volitatud elektriinsener
Tel. 58103202
Copyright © Majaleht 2007

admin